Anseküla Põllumeeste Seltsi taastamise lugu (Saaremaa)

1988. aastaks oli endisest elujõuliste rahvarikaste küladega Anseküla piirkonnast, kus olid olemas nii kool, kirik, kauplus, koorejaam kui ka ühistegevust ja kultuurielu vedav põllumeeste selts, saanud sõjapurustuste, Venemaale ja Saksamaale küüditamiste ning väikese elujõulise kalurikolhoosi sundliitmise tulemusena perspektiivitu, iseseisva majandus- ja kultuurieluta, vaikselt hääbuv maanurk Sõrve poolsaare kitsal kaelal.

Alanud muutuste tuules taastasid lapsevanemad kakskümmend aastat tagasi suletud algkooli, mille ümber koondusid peale lapsevanemate ka algkoolieast välja kasvanud lapsed ja vähesed siia alles jäänud noored. Peale Eesti iseseisvuse taastamist 1991. aasta augustis, hiilis rahva hinge mure tuleviku pärast, sest peamised tööandjaid: Sõrve sovhoosi ja Saare Kaluri kolhoosi, ootas ees likvideerimine.

1991. aasta 6. detsembril kogunes Anseküla koolimajja 14 inimest ja ühiselt otsustati taastada Anseküla Põllumeeste Seltsi, kelle põhikirjaliseks eesmärgiks sai ühistegevuse korraldamine ning piirkonna huvide esindamine ja kaitsmine. 1993. aasta 2. mail lõpetas Sõrve sovhoos tegevuse. Inimestel puudusid oskused ja ka vahendid ettevõtluse käivitamiseks. Piirkonna inimeste töö- ja varaosakute liitmise tulemusena sai selts mõned traktorid, põllutööriistu, otstarbetuks jäänud laohooned, vana plaatkuivati, lagunevad traktorikuurid, tarbetut kila-kola ja tillukese kontorihoone. Traktoristid rentisid seltsilt masinad ja hakkasid ümbruskonnas teenustöid tegema ning majapidamised said loomakasvatuse ja põlluharimisega jätkata. Pisikese, aga kindla sissetuleku sai selts kartulihoidlate puidufirmale välja rentimisest. Suur väetiseladu, mille müüridesse oli laotud pool seltsi varast, seisis kasutuna. Väikene, ilmetu kontorimaja nimetati ümber seltsimajaks, ja sellest sai noorte kooskäimise koht. Muu kultuuriline ja seltskondlik tegevus jätkus kooli juures, kuni see 1999. aastal suleti. Selleks ajaks oli vähenenud loomapidamine ja ka põlluharimine kokku kuivanud. Paljud olid mujalt tööd leidnud või pensionile jäänud. Seltsimajas koos käinud noored olid suureks kasvanud ja oma teed läinud. Veel mõnda aega tegutses koolimajas naiste kunstiring, siis hääbus seegi. Angaarides tegutsenud saeveski lõpetas paari aasta pärast tegevuse.

Oli aeg muuta eesmärke. Paraku ei jätkunud meil selleks ei jõudu, üksmeelt ei rahalist ega vaimset ressurssi. Otsisime kaua võimalust laohoonete müümiseks, kuni see lõpuks õnnestus. Tehingu tulemusena laekus meie pangaarvele arvestatav rahasumma, mille kasutamiseks ei suutnud me kogukonda siduva ja arendava eesmärgi osas kokku leppida. 2009. aasta kevadel müüs vallavalitsus koolimaja seal elavale perekonnale, kellel oli küpsenud plaan vanasse klassituppa söögikoht avada. Nüüd jäi külarahva ainsaks kooskäimise võimaluseks tilluke, kütte ja veevärgita seltsimaja, mida olime küll jõudumööda remontinud ja õue kaevugi kaevanud, kuid, mis erinevalt vanast koolimajast ei kõnetanud ega kutsunud inimesi. Ettevõtlus oli vähehaaval edenenud, kuid äärmiselt halb mobiilside levi ja internetiühenduse piiratus olid olulisteks arengupiduriteks saanud. Soovist kodukülas üles kasvatada oma lapsed, tuli 2009. aasta suvel Ansekülla tagasi noor, aktiivne lastega perekond. Oli tõepoolest viimane aeg midagi ette võtta, et elu siin jätkuda saaks.

2009. aasta lõpul otsustas seltsi juhatus maapiirkondade arendamise meetmetest toetust küsida ja seltsimaja küla keskuseks arendada, kus oleks võimalik koos käia, tegelda harrastustega, korraldada õpitube ja konverentse ning võimalusel kaugtöökohtki luua. Euroopa Liidu toetuste programmiperiood oli peagi lõppemas, tuli kiirelt ja otsustavalt tegutseda. Ühine eesmärk suutis vahepeal harali kasvanud kogukonda taas liita ja tegutsema panna. Kuna toetusrahasid nappis, tuli palju oma kätega ära teha. Tööd, oskusi, materjale, töövahendeid ja raha on kuue aasta jooksul seltsimaja arendamisse panustanud enam kui 70 inimest ja viis ettevõtjat. Kokku oleme viie aasta jooksul Anseküla seltsimaja arendamiseks PRIA-le, LEADER-programmile ja KOP-ile kirjutanud 12 projektitoetuse taotlust ja saanud ligemale 100 tuhat eurot toetusi, omapoolne panus on olnud üle 30 tuhande euro. EMT tuli meie palvele vastu ja ehitas 2011. aastal külla mobiilsidemasti, millega paranes oluliselt nii mobiilside levi kui ka interneti kättesaadavus.

Seltsimaja avapidu peeti 2012. aasta 6. oktoobril ja sellest ajast alates on maja enda ümber koondanud inimesi lähemalt ja kaugemalt. Sõrve pärimuse kogumise ja propageerimisega tegeleva Sõrvemaa Pärimuse Seltsi ja naiste regilauluansamblit Ammukeri eestvedajaks ja juhendajaks on Mari Lepik, ehk Tammeougu Mari. Seltsimaja ruumides harjutavad etno-punk bänd Küi ja Sõrve Maakoor. Kõik muusikaühendused on esinenud ja tuntud üle Saaremaa ning kaugemalgi. Sõrvemaa Pärimuse Selts on korraldanud mitmeid konverentse ja õpitubasid identiteedi, sõrve keele ja pärimuslike tööoskuste taaselustamiseks ja propageerimiseks.Valmimisjärku on jõudnud sõrve keele aabits. Sõrvemaa Pärimuse Seltsi teha on ka sõrvekeelsed uudised Vikerraadios ning koos Ammukeri ja Küiga valmis Eesti Televisiooni jõuluprogrammi jaoks kolmveerandtunnine telesaade. 2012. aasta detsembris alustanud Sõrve Maakoor, Anu Lepiku juhatamisel, suutis end 2014. aasta üldlaulupeole laulda ja on alustamas oma viiendat tegevusaastat. Kord nädalas käiakse ümbruskonna küladest seltsimajas lauamänge mängimas. Traditsiooniks on saanud ühiselt uue aasta saabumist tervitada. Seltsimaja heaks oleme korraldatud mitmeid talgupäevi, mille käigus on remonditud ja ehitatud, korrastatud ümbrust ning varutud, saetud ja lõhutud küttepuid. Seltsimaja ülalpidamisekulude katmiseks oleme korraldanud tulukohvikuid ja kontserte ning seltsimaja ruume välja rentinud.

Anseküla kant on muutunud ilusamaks, elu mitmekesisemaks ja varem aastaid tühjana seisnud majade akendes on taas valgus. Igal hommikul sõidab Anseküla kandist Salmele kooli kaheksa last, pisemaid lapsi on viis ja taas on meil uue inimese sündi oodata. Vanas koolimajas on juba kolm aastat olnud avatud söögikoht, hoogsalt on arenenud hobusekasvatustalu, tegutseb väike villaveski, kaks autoremonditöökoda ja veel mõned pisiettevõtted, alustatud on õunaaia rajamist. Praegu on ehitamisel kaks uut elumaja, remonditakse ja taastatakse vanu elamuid. Tasapisi hakkab elu ka meie rannakülla tagasi tulema. Kahjuks on meie idarannik ikka veel roostunud ja puudub avalik pääs merele. Kõige nende muutuste taga on meie inimesed, kelle otsuseid ja ettevõtmisi on Anseküla Põllueeste Selts oma tegevusega ühel või teisel viisil mõjutanud.

6. detsembril tähistab Anseküla Põllumeeste Selts oma taasasutamise 25. aastapäeva. Anseküla piirkonnas elab pisut üle saja inimese.

Elve Lepik
Anseküla Põllumeeste Seltsi juhatuse esimees